Design a site like this with WordPress.com
Alustamine

Abielu – instutsioon mis pakub stabiilsust ja turvalisust, aga ainult heterole!

Viimastel nädalatel olen ikka ja jälle jäänud uudistest lugema abielu referendumi teemat ja muidugi seda, et siseminister soovitab mul Rootsi kolida. Õnneks meid siin maarjamaal ongi nii palju, et ei mahu ära. Selle pseudoprobleemi juures on minul tekkinud palju küsimusi millele ma ei saa vist kunagi selget vastust.

Esiteks ning ka peamiseks küsimuseks on tekkinud see arusaam, et loodus on loonud liidu mehe ja naise vahele? Mul ilmselt on lugemata Suure Paugu asutavakogu manifest kus see detailselt kirja pandi. Või pole ma tõesti emake loodusega nii lähedane, et seda mulle ütleks. Kui siin maailmas eksisteerib olukord kus mees elab mehega või naine naisega siis see pole looduse poolt paika seatud? Kuidas saab seda väita, et tegu pole looduse poolt tehtud otsustega? Kui inimene sünnib ilma käeta siis see pole looduse poolt tehtud? Keegi raius temalt selle käe lootes kuntsikult maha? Mõni ämmaemand ehk? Või tuua põhjenduseks, et mees ja mees ei saa lapsi ning see on üks põhjusi miks see on ebanormaalne. Kui naine on viljatu siis jumala eest ärgu saagu õigust siis abielluda. Mis põhjusega ta peaks abielluma kui lapsi nagunii ei saa? Seni kuni keegi pole suutnud inimkeeli loodusega rääkida nii, et ka teised seda kuulevad ei saa väita asja mida pole tõestatud. Meie, inimesed, oleme paika pannud selle, et sünnime selleks, et paljuneda, aga kas ka päriselt, seda me ei tea.

Teiseks tekib küsimus mis eriõigusi me nüüd soovime? Kas abielu kahe mehe või kahe naise vahel on nüüd mingi eriliselt suur eriõigus kui seda saavad teha mees ja naine? Täna hommikul oli Monsa (Helle-Moonika Helme) saates Terevisioon kus ta ütles selgelt: “Abielu on institusioon miks pakub stabiilsust ja turvalisust.” Selge, aga seda saavad siis endale lubada ainult heterod. Olgem ausad, ka vähemused sooviksid enda ellu stabiilsust ja turvatunnet. Kuigi Monsa rääkis, et on asjad mis ajaga muutuvad, aga mõned asjad ei tohiks seda teha. Mina, kui mees, teen siis ettepaneku, et proua Helme võiks tagasi pöörduda Suure-Lähtru mõisa ning vorpida mõned võikud. Ahjaaa, võtaks selle hääletamise õiguse kah talt ära, lihtsalt mõned asjad peaks jääma nii nagu nad on. Ilmselgelt ei ole see minu maailmavaade, aga tuues näiteid, et mõned asjad peaks jääma nii nagu nad on siis jumala eest, loo enda Amišite kogudus, sõida ringi kaarikuga, ela ilma elektrita, orja köögis ning kanna oma vett kaevust tuppa. Maailm on muutuv ja see peab muutuma, muidu elaksime siiani koobastest, maailks seinud ja tšilliks niisama.

Kolmandaks tahaks teada kust inimesed oma loogika saavad? See sama, vana ja iganenud asi – koolikiusamine. Huvitaval kombel on poliitikud toonud näited, et kui kaks meest kasvataks üles ühist last siis nende maimuke satuks koolis kiusamise ohvriks. Oooookei, seega kui mind kasvatasid üles heterod siis mul oleks pidanud olema mingisugune kaitse kilp ees? Vabandust, aga mind kiusati samuti ning kõiki teisi keda minu koolis kiusati olid ka hetero abielus. Küll aga tean ma inimest keda kasvatasid üles gei paar ja lebi paar ning teda just ei kiusatud. See võis olga elgalt õnn, aga samas see kisamine saab lõpuks alguse ikkagi kodusest kasvatusest. Pean ausalt ütlema, et olid mõned asjad mida minu perekonnas ei arutatud, nendeks kaheks asjaks oli: geid ja Sõnajalad. Mul puudus esimese osas arvamus kuniks ma hakkasin mõistma, et ma vist olen mees kellele meeldivad mehed. Tänapäeval kui oled saanud kuusteist ja peale seda lähed omale passi või id-klaarti taotlema siis pead ära otsustama ka oma rahvuse. Uskuge mind kui selline võimalus oleks ka orientatsiooni vastu siis ilmselgelt ma ei valiks sealt gei. Miks peaksin ma valima gei elustiili? Et saada mõnitust? Et olla ”eriline”? Need ei ole asjad mida ma sooviks oma ellu. Ma thaks elada rahulikku elu, koos oma kaaslasega, tunda turvalisust ja stabiilsust.

Kui nüüd lõpuni aus olla siis minul endal on sellest abielust poogen, mulle piisaks tavalisest tsiviilliidust mis annaks seaduse silmis märku, et ma ei ole koos korterikaaslasega vaid enda elukaaslasega, enda mehega. Juhul kui minuga peaks juhtuma mingi õnnetus, satun haiglasse, olen juurvili. Ilmselt ei ole see seisund selline milline sooviks olla elulõpuni. See on hetk kui minu elukaaslane, minu mees saaks teha otsuse ning tõmmata see juhe välja.

Aina suurem tagakiusamine riigi poolt

Kurb on. Vaadates ikka ja jälle meie ümber siis tekib masendus. Kuidas need eestlased ikka üksteistele käru keeravad. Meid on siin maailmas tõesti nii palju, et paha hakkab.

Möödunud nädalal juhtusin lugema Kertu Moppeli arvamust meie tuleviku suhtes, siis terve selle aja kui lugesin, ma ainult noogutasin kaasa. Väiksest saati olen olnud uhke meie riigi üle, kuidas kõik muutub järjest liberaalsemaks, inimesed on aina enam avatud, tänavapildist kaob nõukogude aegne pilt. Tõepoolest see areng on läinud sinna poole, aga aina enam on tulnud kusagilt välja eksperdid kes üritavad kogu seda mõnusat elu kihva keerata. Meil pole vaja kooseluseadust, meil pole vaja Euroopa Liitu, meil pole vaja liitlas riike, meil pole vaja mitte kedagi peale meie endi. Üleüldse oli kolmekümnendatel palju parem elu. Just Pätsi aeg oli see kõige muhedam. Kui keegi juhuslikult tähele paneb siis need nii öelda eksperdid on just vanemad inimesed, mitte küll nüüd pensionärid, aga ikkagi 40+. Ma tean, et te ehitate riiki rahva jaoks, aga kui teie konservatiivne riik ajab noored minema siis tekib paraku küsimus, et mis teie heast riigist järgi jääb.

Viimastel päevadel on uudistes läbi käinud Siseministeeriumi plaan teha muudatusi nimeseaduses. Kui seda uudist lugeda siis on jäänud mulje, et härra Mart Helme on kutsunud kokku ümarlaua eesmärgiga mõelda välja kuidas seksuaalvähemustega inimeste elud veel raskemaks teha. Ehk nad siis lõpuks koliksid siit riigist välja ning jätaksid meid (heterod) rahule. Paraku on veidi kurb lugeda mis eesmärgil seda nimeseadust muudetakse. Mõistan, et mõrtsukad, pedofiilid ja muud kurjategijad ei tohiks teatud aja jooksul oma nime muuta. Samas on toodud uudises välja, et seksuaalvähemuses inimesed on ikka nii salakavalad ussid kes ei saa abielluda, aga ikkagi neil õnnestub ühine perekonnanimi saada. Räägitakse veel, et kooseluseadusega ei saa kaks inimest omale ühist perekonnanime siis ei tohiks nad seda saada ka nime vahetusega. Alustaks ikkagi sellest, et meil see kooseluseadus mädaneb kusagil sahtlis, häbiplekk meie demokraatilises Eestis kus kõik peaks olema moodne ja tänapäevane. Ei soovi teada mis ma magamistoas oma mehega teen, aga samas mis see sinu asi on mis perekonnanimi minul on.

Olin üksõhtu voodis ja vaatasin oma boyfriendi. Mõtlesin, et mul on siin elus kõik olemas, aga ikka on kuidagi tühjus mu sees. Hea töökoht, oma kodu, armastav elukaaslane, aga miski on puudu minu elust. Ei, see ei ole abielu ega mingi tobe kooseluseadus. Minu elust on puudu laps! Olen kursis, et paljudele inimestele on see täiesti vastuvõetamatu, et kaks meest kasvataks üles lapse. Teda hakatakse koolis kiusama kuna teda kasvatab kaks meest. Kui lapsed kiusata tahavad siis nad leiavad selleks ükskõik mis põhjuse. Loodus pole määranud, et kaks meest kasvataks last kuna kumbki neist ei sünnita. Selge, aga ei mäleta, et loodus oleks määranud meid magama vati teki all, toitu hankima toidupoest, lennates reisima, klaasmajades elama ning mis veel millega me oleme ära harjunud ja omaks võtnud. Amišid võiksid vabalt tänavatele protestima tulla meie nutiseadmete, autode, elektri ja jumal teab veel mille vastu. Seni kuni meie ühiskonnas puudub võimalus kahel mehel lapsendada ei saa see normiks. Mõnele jääb see elulõpuni jälkuseks. Minagi vaatan jälkusega kuidas joodikud oma lapsi kantseldavad, aga see on meil ometigi lubatud.

Teades kuidas meie ühiskond on viimasel aastal üles ässitatud seksuaalvähemuste vastu siis paratamatult uitas minu mõte edasi kuidas ma saaksin enda tühjust täita. Ilmselt oleks mul kõige lihtsam koos oma elukaaslasega minema kolida. On olemas riike kus minusuguseid ei vihata ja me saaksime rahus oma asju teha. Iva seisneb selles, et ma ei taha oma kodumaalt ära kolida. Jätta maha oma perekond, sõbrad ja sugulased. Alustada oma elu nullist, otsides endale kindlat töökohta, otsides omale uut kodu. Miks pean ma kogu oma elu uuesti üles ehitama kui riik võiks ükskord mõelda oma rahva peale, keda ei ole palju, ning meie elu teha paremaks mitte ajada koguaeg oma iganenud, vanainimese, kiusu. Isegi mu vanaema on liberaalsema mõtteviisiga ning ta ei tea, et tema lapselaps on gei ja elab koos teise mehega.

Ma ei tea mis on meie Toompea eesmärk sellel valitsusel, aga aina enam tundub seal olevat tagurpidi käik sees. Mul tõepoolest pole enam tunnet, et me liigume tuleviku poole. Jääb mulje nagu oleksime saavutanud kõik mis üheksakümnendatel plaanis oli ning nüüd ootame ja vaatame mis saab. Ehk annab mõni asi tagasi pöörata. Isiklikult tunnen hirmu, et ükshetk ma tõepoolest peangi siit riigist ära põgenema, sest homoseksuaalsus võib-olla kriminaalne. Kõlab nagu teeksin sääsest elevandi, aga kahjuks on see minu reaalne hirm. Elagu Eesti ja tema vägevad seadused!

#ÄraKiusa

Mõte kiusamisest ajab mind oksele. Näha seda meie ümber igapäev on äärmiselt kurb. Iga inimene peaks mõistma, et kiusamine ei ole okei. Olgu selleks kiusajaks klient, naaber, vanemad, sugulane. Ükskõik kes.

Kunagi ammu kui ma läksin kooli siis ma tõepoolest ei jõudnud seda ära oodata. Uued sõbrad, ei mingit lõuna uinakut ning lõpuks saan ka mina vaheaegadel koos oma õdede ja vendadega olla. Üpris nõnda see eluke veeres kuniks sain tunda esimest koolikiusamist. Tean, et seda koolikiusamist ei juuri välja mitte mingisuguse valemiga, aga käed rüpes pealt vaatamine pole ammugi parem lahendus. Seega jah, mind kiusas esimeses klassis üks poiss kes ise käis üheksandas klassis. Mõeldes nüüd sellele, et sa käis üheksandas klassis ja sa kiusad esimese klassi poissi siis sa pead ikka äärmiselt armetu tüüp olema. Lükata 7 aastast poissi vihaga vastu seina, tahaks kohe aplodeerida sinu kääbus ajule. Muidugi ülejäänud inimesed vaatasid seda pealt. Isegi minu algklassi õpetaja ei uskunud mind kuna tegu oli väga eeskujuliku poisiga.

Koolil oli õpetajate päeva traditsioon, et üheksandikud annavad väiksematele klassidele tunde. Nõnda sai toreda juhuse kaudu minu õpetajaks seesama kiusaja. Sellest teada saades läksin ma rääkima enda õpetajale, et too härra ikkagi kiusab mind ning kui tema on meie õpetaja siis mina lihtsalt kooli ei tule. Siiani mäletan kuidas veidi üle viiekümne aastasel õpetajal läksid silmad suureks kui tõllarattad. Ilmselt olin ma esimene seitsme aastane poiss kes talle ultimaatumi esitas. Kuna tegu oli tugeva, Nõukogude aegse kasvatusega, õpetajaga siis minu ultimaatumile ta ei allunud. Polnud hullu, mul ei jäänud muud üle kui olukorda oma emale seletada. Ilmselt pole just tore kuulda, et sinu seitsme aastast poega kiusatakse ning pöördumised õpetaja poole pole vilja kandnud. Kooli ei pidanud too päev minema, aga järgmine päev sammusin koos emaga direktori juurde, et asjale lahendus leida. Lõpuks see tüüp vabandas minu ees, aga ikkagi teda nähes tunnen ma tülgastust.

Alles hiljuti lahvatas suur skandaal meie endi seltskonnas. Ma pole inimene kes palju siin blogijatega suhtleb ning veel vähem kaasa räägiks. Olen pigem väike pervert kes kõike vaikselt pealt vaatab. Kuid siiski vaadata kuidas üks blogija teist ründab on äärmiselt nõme. Enda vennast ei lähe sa avalikult paska kirjutama? Muidugi tean ma, et meil on üks suur blogija kes tihti ennem kirjutab ning siis alles mõtleb. Kahju on vaadata kuidas ta mõne inimese elu võib hetkega keeruliseks teha. Blogijad peaksid mõistma, et nende sõnadel on omad tagajärjed. On inimesi kelle paksu naha need sõnad läbi ei näri, aga on ka inimesi kes võivad need halvad sõnad väga südamesse võtta ning endale haiget teha. Isegi blogijana võiksime olla üksteiste vastu hoolivamad ning nautida seda ägedat seltskonda kes on otsustanud jagada oma igapäevaseid toimetamisi. Osad isegi jagavad meiega ägedaid nippe kuidas paremini toituda, kuidas maailma parandada. Mis siis kui nad ise seda päriselt ei tee? Vähemalt annavad nad meile teada kuidas meie saaksime ennast parandada.

Lisaks kõigele olen ma ikka ja jälle nägemas kiusamist Toompeal. Inimesed kes on saanud rahva hääle, kes peaksid meie elu paremaks tegema on järsku hakanud üksteist kiusama. Kiusates üksteist on jäänud tähelepanuta rahva soovid. Olgugi et nad endi arust ajavad seal kiusu, et rahva elu paremaks teha, aga meie näeme seda teisti. Tundub nagu käiks võitlus selle nimel kes saaks rohkem võimu. Paraku olen mina generatsioonis kes näeb maailma liberaalselt. Minu maailmavaadetega ei käi kokku kiusamine nagu seda konservatiivsed inimesed teevad. Nende jaoks on igasugune teisti mõtlemine ja olemine täiesti mõtlematu. Isegi kui ma ei oleks gei ei saaks ma kuidagi mõelda, et LGBT inimesed ei vääriks veidike rohkem õigusi. Ma ei ole transvestiit, aga ikkagi ma tahaks, et nendel oleks õigus oma elu elada nii nagu nemad seda heaks peavad. Mul ei tuleks elu pähegi öelda eesti kodakondsusega inimesele, et ta pole eestlane, sest tema nahavärv on teine. Olgugi, et on elanud kogu oma elu meie riigis. Kas meie saame öelda, et me oleme siin riigis need õiged kodanikud kui meis on üle käinud kõik erinevad rahvad?

Minu eesmärk siin on kutsuda üles inimesi rohkem hoolima. Kui sa näed, et kedagi kiusatakse siis ole pai ja astu vahele. Eriti on silma paistnud inimesed kes peale rasket tööpäeva lähevad toidupoodi ning valavad oma viha vaese müüja peale välja. Tema pole süüdi selles, et sul oli sitt päev. Isegi kõige suurema räuskamise peale ei hakka need Maxima müüjad sul eesti keeles rääkima. Milleks tekitada stressi inimestes kes niigi väike palgaga peavad rassima. Kui lapsed on mänguväljakul ja sa möödudes näed, et ühte kiusatakse siis pole raske natuke kurjemat häält teha ning neid minema peletada. Kui veel vähegi aega on siis küsi kiusatavalt kas temaga on kõik korras. Ehk on sellest abi ning tulevikus mõtleb sinust kui tema kangelasest ning käitub ise samamoodi. Pole vaja, et kiusatav kasvaks suurena samasuguseks kiusajaks. Muutus algab väikestest asjadest. #ÄraKiusa

Lugupeetud Jüri Ratas

Olen poliitikas üsna võhik kuid tänu viimastele kuudele jälginud kogu tegevust väga pingsalt. Ma saan aru, et sinu võimu toolt rebiti alt tol ööl kui Kaja Kallas valiti rahva poolt enda peaministriks. Kiuslikul kombel tahtsid ikkagi näidata, et oled temast tugevam ning asud võimuliitu erakonnaga mis aitab sind tähtsale toolile isegi siis kui kaotad mingi osa oma valijatest. Mul on kahju sinust. Just sinust. Näha keskealist meest jonnakalt oma positsiooni hoidmas, meenutades sellega isegi kohati Savisaart. Suur mees keda sa ise veel alles hiljuti kangutasid oma toolilt.


Said oma ihaldatud raudtrooni enda viieteistkümne maakonnaga, aga mis edasi? Kas eelmise valitsuse ajal tehtud otsused ei olnud nii head, et edukalt edasi minna uue valitsusega? Kummaline on lugeda, et jõukal ajal, nagu seda on hetkel majanduskasv, hakkab meie riik tegema ulatuslikke kärpeid. Ajal mil rahva keskminepalk on tõusnud läbi aegade kõrgemaks või kui kinnisvara ostetakse kallimalt kui eales varem siis on meie riigil hakanud raha otsa saama. Ometigi maksu rahad peaksid sellega just suurenema mis omakorda riigi kassat täidavad. Kas viga võiks peituda inimeses kes juhtis eelmist valitsust ning lasi tekkida eelarvesse sellise augu? Ometigi teab kogu eesti rahvas, et suurim auk tekkis alkoholiaktsiisi tõstmisega, aga seda ei tahtnud peaminister kuidagi uskuda. Pigem olid eestlased järsult otsustanud joomisest loobuda või siis täiesti tühja koha pealt minna oma mürki piiri tagant ostma.


Minu tänase postituse ajendiks sai hoopis uudis, et politseinike, päästjate, kõrgharidusega kultuuritöötajate ja õpetajate palgatõusu ei tule. See lihtsalt ei ole võimalik. Kas jääb ainult mulle selline tunne, et on alustatud väga valest kohast seda koonerdamist? Miks me ei võiks alustada uudisega, et riigikogu ja ministeeriumite töötasusid ei ole võimalik tõsta? Teadagi tõuseb meie riigikogu liikmete palk igal aastal. See küll läbi vahepeal stagnatsiooni kus oli kinni jäänud, aga miks peavad kannatama kõrvalised isikud kui otsuseid vastu võtvad inimesed hõõruvad käsi ning saavad ikka palgatõusu. Kuidas on süüdi patrullipolitsei selles, et riigi eelarve on miinustes? Tema on tänavatel hoidnud korda, riskinud oma eluga ning siis öeldakse, et sinu palk enam ei tõuse. Õpetaja kes päevast päeva näeb vaeva, et tulevased lapsed saaksid hea hariduse ei ole piisavalt oma tööd teinud, sest palga tõusu tema ei vääri. Päästjad kes igapäevaselt oma eluga riskides tulekahjusid kustutavad, pomme kahjutus teevad ei ole väärt seda palgatõusu. Mis tundega need inimesed tööle peaksid minema? Kui me võtame kõrvale erasektori kus iga töötaja pingutusega saab firma kasum suureneda millega saaks tehniliselt suureneda ka nende palk siis meie riigitöölised ei saa seda kuidagi teha. Ükskõik kui hästi sa õpetad siis sinu kool ei saa sellest kasumit suurendada.


Ajal mil paljud eestlased jäävad ilma palgatõusust on ilmunud rõõmustav uudis, et Tallinna linnajuhtide palgad tõusevad kuni 6100 euroni kuus. Kas pole mitte rõõmustav uudis? Pensionäride pensioni tõus hakkab oletavalt tõusma siis kui noored otsustavad oma rahad II pensionisambast välja võtta. Veelkord rõõmsaid uudiseid. Miks tahab riik ajada omavahel tülli töötavad inimesed, kes omale pensioni koguvad, pensionäridega, kes tahavad kõrgemat pensioni? Niigi on seatud praegused maksumaksjad jokk olukorda kus peavad endale koguma pensioni, ja seda kohustuslikult II sambasse, ning lisaks maksavad oma maksudest pensionäride pensioni. Mõistan, et pensionärid vajavad pensioni, kallis riik, vali üks mitte ära lase rahvalt mõlemasse auku nuumata. Surudes läbi oma otsuse tõsta pensioni juhul kui inimesed oma rahad välja võtavad tekitab see rahva vahel aina rohkem vaenu. Niigi oled Sa Jüri Ratas läinud koalitsiooni erakonnaga mis pidevalt ajab rahvast omavahel tülli. Milleks ajada omavahel tülli noored ja vanad?


Kui ma esimest korda kuulsin sinu plaani teha valitsus koos EKRE-ga siis hõõrusin käsi ja mõtlesin, et see saab nüüd huvitav olema. Nüüd vaatan kõrvalt kui suure vea sa ikka tegid. Ärge saage valesti aru, ma arvasin ka alguses, et see on suur viga, aga üsna huvitav viga. Sinu ridadesse kuulub üks iganenud vaadetega mees keda ei saa muud moodi nimetada kui üheks krantsiks kes ainult klähvib. Nimetab ennast alfa isaseks mis minul tekitas tunde, et tahaks lihtsalt selle jälkuse peale oksendada. Kas tõe poolest sobib meie riiki esindama inimene kes pidevalt seab kahtluse alla, et meie president ei ole mingi president, nimetades teda emotsionaalselt ülesköetud naiseks. Kas meie president oleks pidanud vaatama kivi näoga pealt kuidas naise peksja saab ministriks? Kas tema tegu oli õige või mitte siis pole kuidagi mõeldav, et endast lugupidav mees ütleb sellise lause ajakirjanikele. Rääkida võib selliste sõnadega suletud uste taga. Isegi minu ema on suutnud mulle selgeks teha mis on hea ja mis on halb. Mina kes ma olen enda kahekümnendates oskan rohkem inimesest lugu pidada kui see mölakas. Siiani on mul meeles kuidas keegi ütles, et muusikud ja näitlejad ei tohiks minna poliitikasse. Olen poolenisti sellega nõus, aga Mart Helme oleks olnud kindlasti üks hea laulja ansamblis Fix.


Minu lugupidamine härra Jüri Ratas, aga ma tõesti arvan et oled teinud nii mõnegi apsaka. Olen üsna kindel, et oma südames sa teaksid mis on need õiged valikud kuidas edasi minna. Ära aja seda väikest eesti rahvast veel rohkem omavahel riidu, meid on niigi natuke üle miljoni. Mõtle sellele, et Toompea alune rahvas tahab ka oma peret ära toita ning mõnda sooja maad kordki elus külastada.

Follow my blog with Bloglovin

Kasvades üles kärgperes

Oma esimeses postituses tegin ma märkuse, et olen kasvanud üles kärgperes ning minu arust on see täiesti okei peremudel. Ma poleks iial arvanud, et kellelegi selline asi meeldida ei võiks. Kas on erilist vahet kui sinu õel on teine ema või isa, või vennaga on sul erinev ema? Kui kaua peaksid vanemad pingutama lapse nimel kui lõpuks on laps, see kannataja, kes näeb igapäevaselt kaklevaid vanemaid. Nii füüsiliselt kui vaimselt.

Olles täiesti aus siis minule tundub see siiani tavaline peremudel. Valides kärgpere või tülitsevate vanemate vahel siis ilmselgelt ma eelistan kärgpere. Kas vanemad ei näe siis piisavalt vaeva, et lapse nimel pingutada? Minu isa puhul saab tuua näite, et naine pakkis oma seitse asja ning läks oma teed. Isa jäigi lapsega koju, aastaid kasvatas teda üksi. Kuidas oleks pidanud minu isa siis sel hetkel käituma? Otsima selle naise üles ning põlvili teda tagasi paluma. Kindlasti mitte. Aastaid hiljem kui minu vanemad olid juba omavahel kohtunud ning ka esimene ühine laps majas oli, siis see naine üritas isaga suhteid üles soojendada. Minu õnneks see siiski ei õnnestunud kuna vastasel juhul poleks mind sündinud. Ma ei oska öelda mis ajendas üht ema oma poega hülgama, aga võin kindlalt öelda, et sellise naise pärast ei tasu isegi lapse nimel teeselda head perekonda.

Üks põhjus miks just nüüd ajendas mind sellest kirjutama on koduvägivald. Minu emal on see esimese abielu kõige valusam koht. Mees kellega kokku koliti ning perekondade tagant kiirustamisel ka abieluranda suunati, ei olnud lõpuks ikkagi see mees kellena ta ennast esitles. Laps oli juba sündinud, aga siis algas viina joomine ja purjus peaga vägivallatsemine. Kunagi lapsena kui küsisin miks nad õe isaga lahku läksid siis minu ema vältis seda teemat. Mida aeg edasi läks seda rohkem mind hakkas see painama. Aga miks ta ei taha sellest rääkida? Võttes vanemas eas oma julguse kokku, esitasin taaskord sama küsimus. Ilmselt ei ole keegi siin maailma valmis selleks, et sinu ema räägib sulle kuidas teda julmalt klohmitud on. Seda enam, et tema ämm, mehe ema, elas all korrusel ning ignoreeris seda. Tema ainsaks soovituseks oli lihtsalt ära kannatada, küll ükskord paremaks läheb. Ennem jättis see mees mind lihtsalt ükskõikseks, aga pärast seda ma vihkasin teda, puhas viha. Oleks soovinud talle ise ühe korraliku keretäie anda, aga karma oli juba oma töö teinud. Mehest oli saanud paadunud alkohoolik, kodu tal polnud, tööle teda keegi ei võtnud. Alimente ta ei maksnud kunagi. Kas see oleks see hetk kui inimesed peaksid naerusuul teesklema head perekonda? Olen äärmiselt uhke, et minu ema jättis selle mühkami maha ning alustas enda elu üksikemana.

Lõpuks meid oli viis. Ma ei ole jõukast perekonnast, isegi mitte keskmisest klassist, pigem ikka vaesemast. Samas ma võin käsi südamel öelda, et puudust pole ma millestki tundnud. Kui ma ei saanud igakord lego komplekti või vägevat mudelautot siis tookord ma valasin pisara ja jonnisin, aga ma ei tunne nendest puudust. Mulle on palju tähtsam olnud see, et mul on olemas minu perekond, minu õed ja vennad, minu ema ja isa. Minu vägevad vanavanemad. Olen sudinud veel ajal mil väljas mängimine oli pidev tegevus, mitte et vanemad peaks mind välja peksma. Pigem oli vastupidine, et mind otsiti õhtuti ümber maja üles ja ma keeldusin tuppa minemast. Ja kas teate mida ma enda lapsepõlves ega hilisemas elust ei mäleta? Minu vanemad ei kakelnud, ei röökinud, vaid kõik oli hästi. Muidugi meil oli muresi ja probleeme, aga kordagi pole ma näinud teesklust. Teesklemist laste nimel, et mängida õnneliku perekonda mida tegelikult ei eksisteeri. Vend kutsub minu ema enda emaks ja õde kutsub minu isa enda isaks ning kas neile saab seda pahaks panna. Kui sinu enda vanemad ei tunne sinu vastu huvigi siis kehtib minu isa kuldne lause:” Vanem ei ole see kes sind eostas, sellega saab iga loll hakkama, vanem on see kes sind üles kasvatab.”

Hiljuti kirjutas mulle mu sõbranna, et ta läks oma elukaaslasest lahku. Olin üsna üllatunud kuna neil on ühine laps ja kogu nende elu tundus ideaalne. Tuli välja, et tüli käigus oli mees teda löönud. Sõbranna oli koheselt tal käskinud oma asjad pakkida ning lahkuda. Olin äärmiselt uhke tema üle, kuna üldjuhul naised ikkagi loodavad, et olukord läheb paremaks. Uskuge mind, ei lähe, kui ükskord lööb siis jääbki lööma. Ei tasu loota siin olematule jumalale, et asi saab korda. Pole mõtet lapse nimel seda kannatada, kuna tema kannatab koos sinuga ja lõpuks on tal kurb lapsepõlv. Minu õde ei mäleta, et meie ema oleks löödud, tal on siiralt hea meel selleüle. Mulle tundub, et tänapäeva noored on valmis üha enam jagama oma kodust olukorda kui vanasti. Ei oodata aastaid ennem kui julgetakse samme astuda, vaid tegutsetakse juba esimesel korral. Kas mina kui mees olen õige inimene sellest rääkima? Ei ole, aga ma tahaks ikkagi julgustada naisi, et nad ei ole üksi, me kõik toetame neid.

Tehke mis tahate, mina pooldan kärgpere ning jään seda ka edaspidi pooldama. Minu ema küll ei saa aastaemaks kandideerida ning vanemad ei saa kunagi hõbe- ega kuldpulma tähistada, aga siiski on neil üks kuradima õnnelik abielu.

Kes võib meie riigis elada ning kes võivad ennast eestlaseks nimetada?

Kui ma täna koju jalutasin siis mõtlesin kogu selle poleemika üles mis viimased aastad meie riigis on olnud seotud just võõramaalastega. Kui palju peaksime pagulasi vastu võtma ning mis head või halba on need immigrandid meile toonud. Kas sa võid ennast eestlaseks kutsuda kui sul on riigi kodakondsus, aga üks vanematest on teisest rahvusest?

Kui ma aastaid tagasi nägin esimesi uudiseid, et toimub tõsine massiimmigratsioon siis esialgu ei saanud ma päris aru mis nüüd juhtunud on. Veidi uurides selgus, et kusagil Süürias on puhkenud kodusõda ja sealt on hakanud rahvas terrori eest põgenema. Olen tavaline maailmapäästja ning olin ahastuses kui paljud tahtsid kohe meie piirid kinni panna. Eelkõige just sellepärast, et nad kõik on muidusööjad, kõvad vägistajad ja muidugi vargad. Ilmselt neil kõigil oli ka salakaval plaan alguses siia tulla üksi ning hiljem oma kümne liiklemine perekond külla kutsuda. Peale selle suunab Euroopa Liit meile veel vähemalt sada tuhat pagulast. Seetõttu oleks mõistlik sellest liidust juba ammu välja astuda, meenutab olemuselt ikka NSV Liitu mis tõi meie maale tuhandeid vene immigrante. Statistika on lõpuks meile ikkagi näidanud, et meie maarjamaa ei sobi neile, vähe sellest et meie endi noored põgenevad siit. Pole meie riigil pakkuda seda luksust, et niisama molutamise eest maksame raha ning jumala eest ärge tööd tehke.

Minu parim sõber on veidi tumedamat verd, tema silmad on pruunid ja juuksed mustad. Mõlemad vanemad on eestlased ja ta ise oskab ainukese võõrkeelena inglise keelt. Kusagil aastake me ei suhelnud kuna tema läbis ajateenistust ning mina oli kooli ja tööga äärmiselt hõivatud. Vahepeal oligi lahvatanud pagulaste kriis ning rahvast küteti järjest rohkem üles. Kui on must siis näita ust! Siin ei ole Aafrika! Esmakohtumisel ma kohe huviga küsisin kuidas temal selle pagulasteemaga on. Kutt tõdes, et olukord on kurb, teda sõimatakse tänavatel, eelneval nädalavahetusel oli talle kallale tuldud. Ma olin pehmelt öeldes üllatunud. Muidugi ei teinud ka Kristiina Ojuland seda asja paremaks. Mulle jääb elulõpuni meelde kuidas see naisterahvas minu silmis ennast maailma idiootsemaks inimeseks tegi. ETV otsesaates oli arutusel seesama pagulasteema. Oli rahvast ümber laua igasuguseid ning saatejuht suunas pilgu ühe noormehe poole ning küsis Ojulandilt: “Kas tema on eestlane?” Ojuland vastas tema küsimusele: “Ma ei ole õige inimene selle vastamiseks.” Mees kes on sündinud Hiiumaal, tema kodakondsus on eesti, tema emakeel on eesti keel, aga kuna tema nahavärv oli tume siis polnud proua Ojuland kindel kas ta ikka eestlane on. Kas peaksime jääma truuks Karl Feyerabendi kirjeldusele mis anti meile 1797 aastal? Kuulusime siis keskmisesse inimtõugu, mida ei saanud nimetada ei väga ilusaks ega ka mitte päris koledaks. Olime keskeltläbi keskmisest mehest natuke väiksemad ning keha oli kokkusurutud ja kõhetu.

Mina ei ole elanud NSV Liidus, olen siiralt rõõmus selle üle. Küll aga on meil äärmiselt palju immigrante pärit sellest perioodist. Eelkõige suunati nad meie keskile eesmärgiga meid venestada. Kahjuks või õnneks ei juhtunud meie riigis kumbagi. Ei suudetud meid õnneks venestada ning kahjuks ei suutnud meie neid eestistada. Olen üsna kindel, et meie hirm pagulaste vastu tuleneb just sellest kogemusest. Rääkides siis venelastega sellest probleemist mis toimub vanade immigrantide ning nende järeltulijatega siis paljudel on suisa häbi sellepärast. Nad ei mõista kuidas sa elad oma elu ühes riigis ning sa ei oska selle kohaliku keelt. Isegi olen kokku puutunud nende kurikuulsate Maxima müüjatega kellega peab viipekeeles rääkima. Siinkohal tahaks Ojulandi käest küsida kas nemad on siis tõelised eestlased kuna neil on meiega sama nahavärv. Või pole te ikka selleks pädev inimene?

2014 aastal algas Ukrainas sõda mis taaskord tekitas meie riiki pagulaste sisserände, aga sellest ei tehtud just väga suurt numbrit. Minu töökohta palgati mitu sellest riigist töötavat eksperti kes alguses tegid kõik lihtsamat tööd ning mida rohkem nad õppisid eesti keelt rääkima seda kõrgemale nad said ametiredelil liikuda. Tunnistan ausalt, et alguses oli neist väga raske aru saada ning minagi pakkusin võimalust rääkida inglise keelt, aga nemad kategooriliselt keeldusid kuna nad peavad harjutama eesti keelt. Oleks soovinud sellepeale ruskat visata, aga kahjuks oleks see ebaviisakas olnud. Paari aasta möödudes rääkisid nad kõik väga soravalt eesti keelt ning ei olnud kahtlust, et firma tegi õige otsuse. Miks mitte pakkuda ka Süüria põgenikele samasuguseid võimalusi? Kas me oleme tõesti nii lühikese mäluga kui unustame, et ka meie endi rahvas on omal ajal põgenenud NSV Liidu eest Rootsi ja Saksamaale. Kas tõesti keegi arvab, et meid võeti seal avasüli vastu ning aina oodati, et rohkem sugulasi kohale tuleks? Ilmselt mitte ning on olnud neid jutte küllaga kus Rootsis isegi ei sallitud eestlasi. Olime ka meie olnud vargad, sest elades uues riigis kipud ikka tegema meeleheitlike valikuid kui riigi abi pole piisav, aga soov on kuidagi ära elada.

Üks suurimaid hirme valdab ka tööturul. Pagulased ja immigrandid võtavad meie töökohad endale. Ei ole siiani märganud, et keegi oleks lahti lastud sellepärast, et mõned pagulased on siia kolinud. Pigem loen ma ikka uudistest, et meil on tööjõu puudus ning eelkõige spetsialistide puudus IT sektoris. Üritame endast jätta muljet nagu oleks Tallinnas uus Silicon Valley, aga endal on ikka tohutu spetsialistide puudus. Kuigi on üsna ebareaalne kui meie ülikoolid lõpetanud tudengid soovivad kohe üle keskmist palka saada siis ilmselt meil tulevikus polegi ühtegi spetsialisti. Ma peale kooli isegi ei mõelnud, et võiks keskmist palka saada, oleksin rahul olnud miinimumiga kuid õnneks sain ikka rohkem. Minu peamine eesmärk oli saada kogemust ning tõestada, et olen seda kohta väärt. Hiljem kaasnes sellega ka preemiad ja palgatõusud.

Kuigi pagulasteema hakkab meil järjest enam vaibuma siis on mul ikkagi veidi häbi, et me isegi proovi aidata vaid lööme ukse kohe pauguga kinni. Kui venelased peaksid meid kunagi uuesti ründama ning me üritaks põgeneda välismaale, kas meile meeldiks kui see uks pauguga kinni löödaks? Või veel enam, meid toimetataks see riik tagasi Eesti kuhu me just põgenesime. Tagasi jõudes venelased lõikaksid meil kõrid läbi või paneksid seina äärde ritta ning igaüks saaks kuuli. Oleks vast ikka ebameeldib küll? Oli aeg kui isegi mina ei julgenud kellelegi rääkida, et minu esinevanemate seas on nii hispaanlasi kui sakslasi, oleksin samamoodi pagulus süüdistused saanud.

Kas sind või sinu tuttavaid on kiustaud sellepärast, et oled veidi teistsugune?

Vihates oma keha

Kohe alustan sellega, et ikka nii mõnus oli eile lugeda seda positiivset tagasisidet mis minu väike postitus tõi. Tõepoolest on meie väikses riigis see hoolivus ja üksteiste mõistmine olemas. Ma siiralt loodan, et see postitus aitas ka kellelgi mõista, et homoseksuaalsus pole valik.

Kuna eilne anonüümne kirjutis on mõnusalt vabastav tunne, kuid veidi ka hirmutav, sest sa ei tea kunagi kuidas keegi reageerib sinu arvamusele, siis otsustasin seekord rääkida millestki mis mind juba väiksest peale on painanud. Mäletamist mööda olin ma kusagil üheksa aastane kui ma vaatasin peeglisse ning mõtlesin miks minul on nii suur nina ning teistel nunnult väike. Kusagil kuu aega üritasin ma oma nina varjata, sest on nii suur ja kole. Kidagi ununes see nina, aga sellega see asi ei piirdunud. Järgmisena avastasin, et olen liiga suur. Kusjuures selle märkuse tegi mulle õde kui ta küsis kelle suure ahtri jaoks need teksad on, viidates siis minu teksadele mis oli tumba peale visatud. Sel hetkel hakkas minu kolme kuune näljutus ning ma olin sel hetkel kaksteist. Kas oli see näljutamine vajalik? Kindlasti mitte, kuna juba sel hetkel olin ma ilmselgelt alakaaluline. Väiksena ei ole ma kunagi pidanud eriliselt kaalu pärast põdema, sest seda lihtsalt polnud.

Aastad möödusid ning minu kaal suurenes. Mitte küll ülekaaluliseks vaid lisandusin kondile mõned lihased ja peki jupid. Polnud enam kaks konti ja kusehais, mida ikka armastati mulle öelda. Need lisakilod tekitasid minu taaskord ängi, et ma olen paks. Kuigi kõik kellele ma sellest kurtsin alati ütlesid, et ma olen normaalses kaalus. Kas tõesti ma siis uskusin neid? Muidugi mitte. Igakord kui ma mõnest peeglist mööda kõndsisin siis alati vaatasin, et minu ”ülekaalulisus” kuidagi välja ei lööks. Sel hetkel arvasin ma, et mina olengi maailma suurim anorektik. Ilmselt oleks see olnud kõige lihtsam diagnoos ning saaksin eluga edasi minna, kuid see ei oleks seletanud minu nina probleemi ning järgnevaid probleeme.

Kui minu ellu tulid peod ja alkohol siis sai ka kõvasti pilte tehtud, muidugi purjus peaga. Ühel hommikul kui ma pilte lappasin siis märkasin enda silmades midagi veidrat. Kui pildi peal vaatasin paremale poole siis minu üks silm vaatas rohkem paremale kui teine. Kibekiirelt ma kustutasin antud pildi ära, sest mul oli hirm, et ehk keegi võib seda veel näha. Koju minnes asusin ma endast kohe erinevaid pilte tegema, et mõista kas tegemist on lihtsalt ühe pildiga või on päriselt mul laisk silm. Kujutage ette kui endast välja ma läksin kui sain aru, et mul ongi laisk silm. Esmalt hakkasin ma uurima kuidas on seda võimalik ravida, aga sellega olin ma juba oma viisteist aastat hiljaks jäänud. Järgmisena võtsin ma ette oma ema kelle näo ma täis sõimasin. Tuleb välja, et kui mu ema oleks seda lapsena avastanud siis oleks saanud seda ravida, aga täiskasvanuna seda enam teha ei saa. Silmside varjamine käib mul hooti. Mõned kuud hoidun silmsidest täielikult ning mõnikord ma vaatan silma ja kujutan ette kuidas inimene mõttes naerab minu värd silma üle. Piltidel üritan ma alati otse vaadata kuna siis pole see laisk silma nii väga märgata.

Kui lugeda siin ninast, kehakaalust ja silmadest siis tekib juba küsimus kui palju probleeme ühel mehel olla võib. Nüüd jõuame kõige veidrama asja juurde. Minu kulmud. Olen pärinud oma isalt ühed kõige jubedamad kulmud mida saaks üks inimene pärida. Kitku või katku neid ühtpidi, lõika või trimmi neid teistpidi siis ikka ei saa nendest normaalseid loomi. Isegi mu ema on kommenteerinud, et minu kulmud on raudselt isalt päritud. Kas tõesti ta arvas, et ma ise pole seda täheldanud. Kui mõni mees minust mööda kõnnib siis võiks ju vaadata mis tal seljas on, et ennast hoida kursis selle viimase moega, aga ei, mina vaatan millised kulmud tal on. Siiani tean ühte tüüpi kelle kulmud ma koheselt lapsendaksin. Olen üritanud ise neid erinevate youtubi videode järgi korda teha ning kohati olen isegi rahul olnud, aga ma just väga uhkelt nendega ringi ei liigu.

Esmalt arvasin, et minu probleemi põhjuseks on tänapäeva ühiskond. Sellega ma pean silmas just neid ideaalseid inimesi kes meie teleka ekraanil või kinolinal on. Neil kõigil on üldjuhul perfektne keha, säravvalge naeratus, ideaalsed kulmud ning muidugi väike nina. Õnneks oleme tasapisi liikumas sinna, et on arvestatud ka keskmisest suurema kehakaaluga, alustades poe mannekeenidest ning liikudes näiteks Barbini välja. Olen isegi oma õe käest kuulnud, et ta tahaks samasugust keha nagu Barbiel on, aga see lihtsalt pole realistlik. Lõpuks ma avastasin, et mul tõepoolest võib hoopis olla psüühikahäire mille eesti keelne nimetus on düsmorfne kehatajuhäire (body dysmorphic disorder). Peale kõige eelneva olen ma veel olnud üsna kindel, et minu hambad on liiga kollased, pidevalt kontrollin kas minu soeng on ikka korras. Lisaks nüüd pean igapäevaselt jälgima, et ühtegi halli juuksekarva pole ning ilmselt mul tuleb neid probleeme aina juurde.

Ma ei tea kas ma olen ainus kes sellise probleemiga võitleb, aga juhul kui ei ole siis tea, et sa pole ainus. Inimesed kes selle probleemiga võitlevad teevad tihti iluoperatsioone ning minagi olen kaalunud oma nina korrigeerida, aga alati olen ma googlest otsinud üles pildid just nendest ninadest mis on iluoperatsioonidega ära rikutud. Kui mulle nina ei meeldi hetkel siis kas tõesti oleksin ma valmis elama veel hullemaga. Veel kipuvad selle psüühikahäirega inimesed tegema enesetappe. Mina ausalt ei ole mõelnud teha enesetappu, aga olen mõelnud mis siis saaks kui ma täna ära sureksin. Mõte sellest, et kogu mu elu jääks elamata ning kogu mu pere ning lisaks sõbrad saaksid nii tohutult haiget, ei ole väärt enda tapmist. Tihtipeale me ei mõtle ennem kui ütleme ning inimene võib-olla enda enesekindlusega nii põhjas kui olla saab ja siis piisab vaid ühest sõnast mis viib teda suitsiidini. See on raske teema millest võib kirjutada koguni raamatu, aga mina ei ole see inimene kes sellest pikemalt rääkida saab, lihtsalt puudub see kogemus.

Võitlus iseendaga kestab mul edasi, oma tugeva iseloomuga suudan ma ilmselt veel ise hakkama saada. Juhul kui peaksin kunagi jääma selle võitlusega jänni siis ikka pöördun ma endast targema poole. Alati mis google pakub ei ole see õige. Parim näide doktor googlest on väikse varba valu googledamine ning vastuseks saad, et sul on juba ammu ajukasvaja ning ilmselt ka verevähk.

Mis teie arvate, kas selliseid inimesi võib meie seas rohkem olla kui teame? Kas nad ise ei pruugi teada, et neil selline häire võib olla?

Olla gei meie riigis

Olen mees kes elab meie Eestis. Riik mis nii väike, aga samas nii armas, hooliv ja lihtsalt täis toredaid inimesi. Samas olen juba viimased paar aastat tundnud üha rohkem hirmu enda turvalisuse üle.

Kui nüüd veidi endast rääkida siis olen kahekümnendates mees kes on gei. Ma pole avalikult seda kunagi tunnistanud ning minu vanemad ei ole sellest teadlikud. Ka sellepärast sai tehtud see anonüümne blogi kus sellest kirjutada saan. Mul on sõpru kes on sellest teadlikud ning sõpru kes ei ole. Kui kui mu sõpradest küsiks kas ma olen gei siis ma ei varjaks seda, aga ise ma seda ütlema ei hakka. Pole minu moodi käia mööda linna ringi ning kuulutada kogu maailmale, et olen mees kellele meeldivad teised mehed. Heterod seda ei tee ning ei näe minagi sellel mõtet.

Aastad on möödunud ning olen harjunud selle mõttega, et olen sündinud siia ilma gei mehena. Alguses kui sellest ise aru sain oli see ikka äärmiselt raske mulle. Käisin mööda linna ringi ning minu peas ketras ainult üks lause:” Ma ei ole gei. Ma ei ole gei. Ma ei ole gei. Ma ei ole gei.” Sisimas ma ikka lootsin, et ehk juhtub mingi ime ning ma ärkan üles heterona. Siiani pole seda imet juhtunud ning ilmselt ei tasu seda ka edaspidi loota. Ei jäänud mul siis muud üle kui tunnistada endale tõde. Kui siin inimesed väidavad, et tegu on mingi moe röögatusega kus kõik tahavad olla LGBT siis te tõsiselt eksite. Mina siiani leban õhtuti voodis ning mõtlen mida halba ma eelmises elus võisin teha, et mind sääraselt karistati. Ausalt.

Paar aastat tagasi ilmus ei kusagilt välja kooseluseadus. Olin tõsiselt üllatunud, et meie rahvas liigub nii liberaalse ideoloogia poole ning ka vähemusele antakse õigusi juurde. Miks siis ei võiks kaks meest või kaks naist omavahel kirjaliku lepingu sõlmida notari juures? See annaks neile lisa võimalusi kuna ilma selleta on nad lihtsalt korteri kaaslased. Kui üks peaks sattuma haiglasse siis intensiivravis saab külastada ainult pereliige, korterikaaslane sinna ei kuulu. Küll, aga annaks just see notari dokument selleks õiguse. Seni ei ole jutt käinud kiriklikust abielust kus jumala silmis pannakse nad paari. Lisaks ei anna see dokument õiguse lapsendamiseks. Seda saab teha ka ilma selle dokumendita.

Ilmselt mind oleks kogu see arutlus külmaks jätnud kuid inimeste õelus lõi väga koledalt välja. Kui lugeda neid kommentaare mis olid iga uudise juures siis aina enam riivas minu silmi see kuidas keegi sõimas gei mehi pedofiilideks. Ilmselt on inimesel endal kodutöö tegemata, sest pedofiilia juures ei olene inimese orientatsioon vaid lihtsalt inimesel on seksuaalne kiindumus puberteediealistesse lastesse. Kui mõni hetero siin kuulutab, et abiellus siis mina ei jookse sinna uudisele kommentaare panema, et jälle üks pedofiil abiellus ning nii see maailm oma otsa saabki. Lisaks võiks öelda, et ainult mehi pedofiilideks tembeldamine on ka sooline diskrimineerima kuna naiste seas on ka pedofiile.

Maailmas on nii palju erinevaid inimesi ning kõigile ei sobigi see mis teisele sobib. Nii nagu osade arvates on jälk kui mina teiste meestega oma seksuaalsust rahuldan siis minu arust on näiteks väga rõve kui keegi keedetud porgandit sööb, aga vahe on lihtsalt selles, et mina ei lähe Toompeale sellevastu protesteerima. Isegi see, et inimesi ajab oksele kui kaks meest kusagil avalikus kohas suudlevad. Alustagem ikkagi sellest, et siin ei ole vahet kas seda teevad kaks meest või mees ja naine, ebameeldiv vaatepilt on see nagunii. Millest tekib see vajadus oma kiimatsemist teiste silme all teha? Kas see pakub neile mingit seksuaalset rahuldust? Võib-olla on neil mingi veider fetiš. Need kaks eelnevat lauset on pandud kirja kui tavaline anonüümne netikommentaator.

Kui me räägime sellest, et traditsioonile perekond peaks olema ikkagi mees ja naine, sest muidu sellest lapsest saab samasugune omasooihar nagu tema vanemad. See on tõesti koht kus ma vaidlen vastu. Kuna mina olen pärit täiesti tavalisest mehe ja naise perekonnast siis olen ehe näide, et minust sai gei kuna mu vanemad on heterod. Järgides siis seda loogikat millest me ennist rääkisime. Tean ühte meest kelle ema elab koos naisega ja isa elab koos mehega ning temast sai täiesti tavaline hetero. Kas sinu elutingimused milles üles kasvad määrab sinu seksuaalsuse? Kindlasti mitte! Kui inimene kasvab üles perekonnas kus on kaks meest siis ta litsalt peab seda normaalseks. Minu perekond on traditsiooniliselt kärgpere kus lastel on erinevaid vanemaid. Kogu lapsepõlve pidasin ma seda täiesti normaalseks ja pean seda siiani. Mis vahet sel on kas mul on õega erinev isa, minu õde on ta ikka.

Huvitaval kombel pole keegi rääkinud, et meie traditsioonilise perekonna mudel tuleb usust mis meile suruti sadu aastaid tagasi peale. Just piibel on see kus raamistatakse ära, et abielu on mehe ja naise vaheline liit. Kuna me oleme omadega juba 21. sajandis siis võiksime ikkagi teadvustada, et selle eepilise fantaasia raamatu kirjutasid just inimesed mitte keegi müstiline jumal. Meie, inimesed, oleme pannud paika selle traditsioonilise perekonna ning kas tõesti peale kaht tuhandet aastat poleks aeg anda õnne ka gei inimestele.

Viimaks tekib küsimus mul just EKRE ja Isamaa erakondadele. Te ei soovi, et meiesugused ”haiged” inimesed abielluks ega lapsi saaks. Kas siis on minu ainus eesmärk siin riigis tööl käia ning makse maksta? Meie riigis on iive nii suur, et see ei vaja isegi omasooiharate abi? Gei inimeste hooldekodu arved aitab kinni maksta riik kuna nad ei saa omale lapsi? Kogu selle probleemika juures võiks siin väikeses riigis olla rohkem õnne ka neil kes on teistsugused. Minu eesmärk ei ole vihkamist õhutada, aga vahest võiks mõelda, et kõik geid ei ole ühesugused. On ka selliseid kes tahavad vaikselt elada ning nad ei käi mööda vanalinna oma lippu liputamas.