#ÄraKiusa

Mõte kiusamisest ajab mind oksele. Näha seda meie ümber igapäev on äärmiselt kurb. Iga inimene peaks mõistma, et kiusamine ei ole okei. Olgu selleks kiusajaks klient, naaber, vanemad, sugulane. Ükskõik kes.

Kunagi ammu kui ma läksin kooli siis ma tõepoolest ei jõudnud seda ära oodata. Uued sõbrad, ei mingit lõuna uinakut ning lõpuks saan ka mina vaheaegadel koos oma õdede ja vendadega olla. Üpris nõnda see eluke veeres kuniks sain tunda esimest koolikiusamist. Tean, et seda koolikiusamist ei juuri välja mitte mingisuguse valemiga, aga käed rüpes pealt vaatamine pole ammugi parem lahendus. Seega jah, mind kiusas esimeses klassis üks poiss kes ise käis üheksandas klassis. Mõeldes nüüd sellele, et sa käis üheksandas klassis ja sa kiusad esimese klassi poissi siis sa pead ikka äärmiselt armetu tüüp olema. Lükata 7 aastast poissi vihaga vastu seina, tahaks kohe aplodeerida sinu kääbus ajule. Muidugi ülejäänud inimesed vaatasid seda pealt. Isegi minu algklassi õpetaja ei uskunud mind kuna tegu oli väga eeskujuliku poisiga.

Koolil oli õpetajate päeva traditsioon, et üheksandikud annavad väiksematele klassidele tunde. Nõnda sai toreda juhuse kaudu minu õpetajaks seesama kiusaja. Sellest teada saades läksin ma rääkima enda õpetajale, et too härra ikkagi kiusab mind ning kui tema on meie õpetaja siis mina lihtsalt kooli ei tule. Siiani mäletan kuidas veidi üle viiekümne aastasel õpetajal läksid silmad suureks kui tõllarattad. Ilmselt olin ma esimene seitsme aastane poiss kes talle ultimaatumi esitas. Kuna tegu oli tugeva, Nõukogude aegse kasvatusega, õpetajaga siis minu ultimaatumile ta ei allunud. Polnud hullu, mul ei jäänud muud üle kui olukorda oma emale seletada. Ilmselt pole just tore kuulda, et sinu seitsme aastast poega kiusatakse ning pöördumised õpetaja poole pole vilja kandnud. Kooli ei pidanud too päev minema, aga järgmine päev sammusin koos emaga direktori juurde, et asjale lahendus leida. Lõpuks see tüüp vabandas minu ees, aga ikkagi teda nähes tunnen ma tülgastust.

Alles hiljuti lahvatas suur skandaal meie endi seltskonnas. Ma pole inimene kes palju siin blogijatega suhtleb ning veel vähem kaasa räägiks. Olen pigem väike pervert kes kõike vaikselt pealt vaatab. Kuid siiski vaadata kuidas üks blogija teist ründab on äärmiselt nõme. Enda vennast ei lähe sa avalikult paska kirjutama? Muidugi tean ma, et meil on üks suur blogija kes tihti ennem kirjutab ning siis alles mõtleb. Kahju on vaadata kuidas ta mõne inimese elu võib hetkega keeruliseks teha. Blogijad peaksid mõistma, et nende sõnadel on omad tagajärjed. On inimesi kelle paksu naha need sõnad läbi ei näri, aga on ka inimesi kes võivad need halvad sõnad väga südamesse võtta ning endale haiget teha. Isegi blogijana võiksime olla üksteiste vastu hoolivamad ning nautida seda ägedat seltskonda kes on otsustanud jagada oma igapäevaseid toimetamisi. Osad isegi jagavad meiega ägedaid nippe kuidas paremini toituda, kuidas maailma parandada. Mis siis kui nad ise seda päriselt ei tee? Vähemalt annavad nad meile teada kuidas meie saaksime ennast parandada.

Lisaks kõigele olen ma ikka ja jälle nägemas kiusamist Toompeal. Inimesed kes on saanud rahva hääle, kes peaksid meie elu paremaks tegema on järsku hakanud üksteist kiusama. Kiusates üksteist on jäänud tähelepanuta rahva soovid. Olgugi et nad endi arust ajavad seal kiusu, et rahva elu paremaks teha, aga meie näeme seda teisti. Tundub nagu käiks võitlus selle nimel kes saaks rohkem võimu. Paraku olen mina generatsioonis kes näeb maailma liberaalselt. Minu maailmavaadetega ei käi kokku kiusamine nagu seda konservatiivsed inimesed teevad. Nende jaoks on igasugune teisti mõtlemine ja olemine täiesti mõtlematu. Isegi kui ma ei oleks gei ei saaks ma kuidagi mõelda, et LGBT inimesed ei vääriks veidike rohkem õigusi. Ma ei ole transvestiit, aga ikkagi ma tahaks, et nendel oleks õigus oma elu elada nii nagu nemad seda heaks peavad. Mul ei tuleks elu pähegi öelda eesti kodakondsusega inimesele, et ta pole eestlane, sest tema nahavärv on teine. Olgugi, et on elanud kogu oma elu meie riigis. Kas meie saame öelda, et me oleme siin riigis need õiged kodanikud kui meis on üle käinud kõik erinevad rahvad?

Minu eesmärk siin on kutsuda üles inimesi rohkem hoolima. Kui sa näed, et kedagi kiusatakse siis ole pai ja astu vahele. Eriti on silma paistnud inimesed kes peale rasket tööpäeva lähevad toidupoodi ning valavad oma viha vaese müüja peale välja. Tema pole süüdi selles, et sul oli sitt päev. Isegi kõige suurema räuskamise peale ei hakka need Maxima müüjad sul eesti keeles rääkima. Milleks tekitada stressi inimestes kes niigi väike palgaga peavad rassima. Kui lapsed on mänguväljakul ja sa möödudes näed, et ühte kiusatakse siis pole raske natuke kurjemat häält teha ning neid minema peletada. Kui veel vähegi aega on siis küsi kiusatavalt kas temaga on kõik korras. Ehk on sellest abi ning tulevikus mõtleb sinust kui tema kangelasest ning käitub ise samamoodi. Pole vaja, et kiusatav kasvaks suurena samasuguseks kiusajaks. Muutus algab väikestest asjadest. #ÄraKiusa