Abielu – instutsioon mis pakub stabiilsust ja turvalisust, aga ainult heterole!

Viimastel nädalatel olen ikka ja jälle jäänud uudistest lugema abielu referendumi teemat ja muidugi seda, et siseminister soovitab mul Rootsi kolida. Õnneks meid siin maarjamaal ongi nii palju, et ei mahu ära. Selle pseudoprobleemi juures on minul tekkinud palju küsimusi millele ma ei saa vist kunagi selget vastust.

Esiteks ning ka peamiseks küsimuseks on tekkinud see arusaam, et loodus on loonud liidu mehe ja naise vahele? Mul ilmselt on lugemata Suure Paugu asutavakogu manifest kus see detailselt kirja pandi. Või pole ma tõesti emake loodusega nii lähedane, et seda mulle ütleks. Kui siin maailmas eksisteerib olukord kus mees elab mehega või naine naisega siis see pole looduse poolt paika seatud? Kuidas saab seda väita, et tegu pole looduse poolt tehtud otsustega? Kui inimene sünnib ilma käeta siis see pole looduse poolt tehtud? Keegi raius temalt selle käe lootes kuntsikult maha? Mõni ämmaemand ehk? Või tuua põhjenduseks, et mees ja mees ei saa lapsi ning see on üks põhjusi miks see on ebanormaalne. Kui naine on viljatu siis jumala eest ärgu saagu õigust siis abielluda. Mis põhjusega ta peaks abielluma kui lapsi nagunii ei saa? Seni kuni keegi pole suutnud inimkeeli loodusega rääkida nii, et ka teised seda kuulevad ei saa väita asja mida pole tõestatud. Meie, inimesed, oleme paika pannud selle, et sünnime selleks, et paljuneda, aga kas ka päriselt, seda me ei tea.

Teiseks tekib küsimus mis eriõigusi me nüüd soovime? Kas abielu kahe mehe või kahe naise vahel on nüüd mingi eriliselt suur eriõigus kui seda saavad teha mees ja naine? Täna hommikul oli Monsa (Helle-Moonika Helme) saates Terevisioon kus ta ütles selgelt: “Abielu on institusioon miks pakub stabiilsust ja turvalisust.” Selge, aga seda saavad siis endale lubada ainult heterod. Olgem ausad, ka vähemused sooviksid enda ellu stabiilsust ja turvatunnet. Kuigi Monsa rääkis, et on asjad mis ajaga muutuvad, aga mõned asjad ei tohiks seda teha. Mina, kui mees, teen siis ettepaneku, et proua Helme võiks tagasi pöörduda Suure-Lähtru mõisa ning vorpida mõned võikud. Ahjaaa, võtaks selle hääletamise õiguse kah talt ära, lihtsalt mõned asjad peaks jääma nii nagu nad on. Ilmselgelt ei ole see minu maailmavaade, aga tuues näiteid, et mõned asjad peaks jääma nii nagu nad on siis jumala eest, loo enda Amišite kogudus, sõida ringi kaarikuga, ela ilma elektrita, orja köögis ning kanna oma vett kaevust tuppa. Maailm on muutuv ja see peab muutuma, muidu elaksime siiani koobastest, maailks seinud ja tšilliks niisama.

Kolmandaks tahaks teada kust inimesed oma loogika saavad? See sama, vana ja iganenud asi – koolikiusamine. Huvitaval kombel on poliitikud toonud näited, et kui kaks meest kasvataks üles ühist last siis nende maimuke satuks koolis kiusamise ohvriks. Oooookei, seega kui mind kasvatasid üles heterod siis mul oleks pidanud olema mingisugune kaitse kilp ees? Vabandust, aga mind kiusati samuti ning kõiki teisi keda minu koolis kiusati olid ka hetero abielus. Küll aga tean ma inimest keda kasvatasid üles gei paar ja lebi paar ning teda just ei kiusatud. See võis olga elgalt õnn, aga samas see kisamine saab lõpuks alguse ikkagi kodusest kasvatusest. Pean ausalt ütlema, et olid mõned asjad mida minu perekonnas ei arutatud, nendeks kaheks asjaks oli: geid ja Sõnajalad. Mul puudus esimese osas arvamus kuniks ma hakkasin mõistma, et ma vist olen mees kellele meeldivad mehed. Tänapäeval kui oled saanud kuusteist ja peale seda lähed omale passi või id-klaarti taotlema siis pead ära otsustama ka oma rahvuse. Uskuge mind kui selline võimalus oleks ka orientatsiooni vastu siis ilmselgelt ma ei valiks sealt gei. Miks peaksin ma valima gei elustiili? Et saada mõnitust? Et olla ”eriline”? Need ei ole asjad mida ma sooviks oma ellu. Ma thaks elada rahulikku elu, koos oma kaaslasega, tunda turvalisust ja stabiilsust.

Kui nüüd lõpuni aus olla siis minul endal on sellest abielust poogen, mulle piisaks tavalisest tsiviilliidust mis annaks seaduse silmis märku, et ma ei ole koos korterikaaslasega vaid enda elukaaslasega, enda mehega. Juhul kui minuga peaks juhtuma mingi õnnetus, satun haiglasse, olen juurvili. Ilmselt ei ole see seisund selline milline sooviks olla elulõpuni. See on hetk kui minu elukaaslane, minu mees saaks teha otsuse ning tõmmata see juhe välja.