Kui ma täna koju jalutasin siis mõtlesin kogu selle poleemika üles mis viimased aastad meie riigis on olnud seotud just võõramaalastega. Kui palju peaksime pagulasi vastu võtma ning mis head või halba on need immigrandid meile toonud. Kas sa võid ennast eestlaseks kutsuda kui sul on riigi kodakondsus, aga üks vanematest on teisest rahvusest?
Kui ma aastaid tagasi nägin esimesi uudiseid, et toimub tõsine massiimmigratsioon siis esialgu ei saanud ma päris aru mis nüüd juhtunud on. Veidi uurides selgus, et kusagil Süürias on puhkenud kodusõda ja sealt on hakanud rahvas terrori eest põgenema. Olen tavaline maailmapäästja ning olin ahastuses kui paljud tahtsid kohe meie piirid kinni panna. Eelkõige just sellepärast, et nad kõik on muidusööjad, kõvad vägistajad ja muidugi vargad. Ilmselt neil kõigil oli ka salakaval plaan alguses siia tulla üksi ning hiljem oma kümne liiklemine perekond külla kutsuda. Peale selle suunab Euroopa Liit meile veel vähemalt sada tuhat pagulast. Seetõttu oleks mõistlik sellest liidust juba ammu välja astuda, meenutab olemuselt ikka NSV Liitu mis tõi meie maale tuhandeid vene immigrante. Statistika on lõpuks meile ikkagi näidanud, et meie maarjamaa ei sobi neile, vähe sellest et meie endi noored põgenevad siit. Pole meie riigil pakkuda seda luksust, et niisama molutamise eest maksame raha ning jumala eest ärge tööd tehke.
Minu parim sõber on veidi tumedamat verd, tema silmad on pruunid ja juuksed mustad. Mõlemad vanemad on eestlased ja ta ise oskab ainukese võõrkeelena inglise keelt. Kusagil aastake me ei suhelnud kuna tema läbis ajateenistust ning mina oli kooli ja tööga äärmiselt hõivatud. Vahepeal oligi lahvatanud pagulaste kriis ning rahvast küteti järjest rohkem üles. Kui on must siis näita ust! Siin ei ole Aafrika! Esmakohtumisel ma kohe huviga küsisin kuidas temal selle pagulasteemaga on. Kutt tõdes, et olukord on kurb, teda sõimatakse tänavatel, eelneval nädalavahetusel oli talle kallale tuldud. Ma olin pehmelt öeldes üllatunud. Muidugi ei teinud ka Kristiina Ojuland seda asja paremaks. Mulle jääb elulõpuni meelde kuidas see naisterahvas minu silmis ennast maailma idiootsemaks inimeseks tegi. ETV otsesaates oli arutusel seesama pagulasteema. Oli rahvast ümber laua igasuguseid ning saatejuht suunas pilgu ühe noormehe poole ning küsis Ojulandilt: “Kas tema on eestlane?” Ojuland vastas tema küsimusele: “Ma ei ole õige inimene selle vastamiseks.” Mees kes on sündinud Hiiumaal, tema kodakondsus on eesti, tema emakeel on eesti keel, aga kuna tema nahavärv oli tume siis polnud proua Ojuland kindel kas ta ikka eestlane on. Kas peaksime jääma truuks Karl Feyerabendi kirjeldusele mis anti meile 1797 aastal? Kuulusime siis keskmisesse inimtõugu, mida ei saanud nimetada ei väga ilusaks ega ka mitte päris koledaks. Olime keskeltläbi keskmisest mehest natuke väiksemad ning keha oli kokkusurutud ja kõhetu.
Mina ei ole elanud NSV Liidus, olen siiralt rõõmus selle üle. Küll aga on meil äärmiselt palju immigrante pärit sellest perioodist. Eelkõige suunati nad meie keskile eesmärgiga meid venestada. Kahjuks või õnneks ei juhtunud meie riigis kumbagi. Ei suudetud meid õnneks venestada ning kahjuks ei suutnud meie neid eestistada. Olen üsna kindel, et meie hirm pagulaste vastu tuleneb just sellest kogemusest. Rääkides siis venelastega sellest probleemist mis toimub vanade immigrantide ning nende järeltulijatega siis paljudel on suisa häbi sellepärast. Nad ei mõista kuidas sa elad oma elu ühes riigis ning sa ei oska selle kohaliku keelt. Isegi olen kokku puutunud nende kurikuulsate Maxima müüjatega kellega peab viipekeeles rääkima. Siinkohal tahaks Ojulandi käest küsida kas nemad on siis tõelised eestlased kuna neil on meiega sama nahavärv. Või pole te ikka selleks pädev inimene?
2014 aastal algas Ukrainas sõda mis taaskord tekitas meie riiki pagulaste sisserände, aga sellest ei tehtud just väga suurt numbrit. Minu töökohta palgati mitu sellest riigist töötavat eksperti kes alguses tegid kõik lihtsamat tööd ning mida rohkem nad õppisid eesti keelt rääkima seda kõrgemale nad said ametiredelil liikuda. Tunnistan ausalt, et alguses oli neist väga raske aru saada ning minagi pakkusin võimalust rääkida inglise keelt, aga nemad kategooriliselt keeldusid kuna nad peavad harjutama eesti keelt. Oleks soovinud sellepeale ruskat visata, aga kahjuks oleks see ebaviisakas olnud. Paari aasta möödudes rääkisid nad kõik väga soravalt eesti keelt ning ei olnud kahtlust, et firma tegi õige otsuse. Miks mitte pakkuda ka Süüria põgenikele samasuguseid võimalusi? Kas me oleme tõesti nii lühikese mäluga kui unustame, et ka meie endi rahvas on omal ajal põgenenud NSV Liidu eest Rootsi ja Saksamaale. Kas tõesti keegi arvab, et meid võeti seal avasüli vastu ning aina oodati, et rohkem sugulasi kohale tuleks? Ilmselt mitte ning on olnud neid jutte küllaga kus Rootsis isegi ei sallitud eestlasi. Olime ka meie olnud vargad, sest elades uues riigis kipud ikka tegema meeleheitlike valikuid kui riigi abi pole piisav, aga soov on kuidagi ära elada.
Üks suurimaid hirme valdab ka tööturul. Pagulased ja immigrandid võtavad meie töökohad endale. Ei ole siiani märganud, et keegi oleks lahti lastud sellepärast, et mõned pagulased on siia kolinud. Pigem loen ma ikka uudistest, et meil on tööjõu puudus ning eelkõige spetsialistide puudus IT sektoris. Üritame endast jätta muljet nagu oleks Tallinnas uus Silicon Valley, aga endal on ikka tohutu spetsialistide puudus. Kuigi on üsna ebareaalne kui meie ülikoolid lõpetanud tudengid soovivad kohe üle keskmist palka saada siis ilmselt meil tulevikus polegi ühtegi spetsialisti. Ma peale kooli isegi ei mõelnud, et võiks keskmist palka saada, oleksin rahul olnud miinimumiga kuid õnneks sain ikka rohkem. Minu peamine eesmärk oli saada kogemust ning tõestada, et olen seda kohta väärt. Hiljem kaasnes sellega ka preemiad ja palgatõusud.
Kuigi pagulasteema hakkab meil järjest enam vaibuma siis on mul ikkagi veidi häbi, et me isegi proovi aidata vaid lööme ukse kohe pauguga kinni. Kui venelased peaksid meid kunagi uuesti ründama ning me üritaks põgeneda välismaale, kas meile meeldiks kui see uks pauguga kinni löödaks? Või veel enam, meid toimetataks see riik tagasi Eesti kuhu me just põgenesime. Tagasi jõudes venelased lõikaksid meil kõrid läbi või paneksid seina äärde ritta ning igaüks saaks kuuli. Oleks vast ikka ebameeldib küll? Oli aeg kui isegi mina ei julgenud kellelegi rääkida, et minu esinevanemate seas on nii hispaanlasi kui sakslasi, oleksin samamoodi pagulus süüdistused saanud.
Kas sind või sinu tuttavaid on kiustaud sellepärast, et oled veidi teistsugune?
Joshua Starr 