Kasvades üles kärgperes

Oma esimeses postituses tegin ma märkuse, et olen kasvanud üles kärgperes ning minu arust on see täiesti okei peremudel. Ma poleks iial arvanud, et kellelegi selline asi meeldida ei võiks. Kas on erilist vahet kui sinu õel on teine ema või isa, või vennaga on sul erinev ema? Kui kaua peaksid vanemad pingutama lapse nimel kui lõpuks on laps, see kannataja, kes näeb igapäevaselt kaklevaid vanemaid. Nii füüsiliselt kui vaimselt.

Olles täiesti aus siis minule tundub see siiani tavaline peremudel. Valides kärgpere või tülitsevate vanemate vahel siis ilmselgelt ma eelistan kärgpere. Kas vanemad ei näe siis piisavalt vaeva, et lapse nimel pingutada? Minu isa puhul saab tuua näite, et naine pakkis oma seitse asja ning läks oma teed. Isa jäigi lapsega koju, aastaid kasvatas teda üksi. Kuidas oleks pidanud minu isa siis sel hetkel käituma? Otsima selle naise üles ning põlvili teda tagasi paluma. Kindlasti mitte. Aastaid hiljem kui minu vanemad olid juba omavahel kohtunud ning ka esimene ühine laps majas oli, siis see naine üritas isaga suhteid üles soojendada. Minu õnneks see siiski ei õnnestunud kuna vastasel juhul poleks mind sündinud. Ma ei oska öelda mis ajendas üht ema oma poega hülgama, aga võin kindlalt öelda, et sellise naise pärast ei tasu isegi lapse nimel teeselda head perekonda.

Üks põhjus miks just nüüd ajendas mind sellest kirjutama on koduvägivald. Minu emal on see esimese abielu kõige valusam koht. Mees kellega kokku koliti ning perekondade tagant kiirustamisel ka abieluranda suunati, ei olnud lõpuks ikkagi see mees kellena ta ennast esitles. Laps oli juba sündinud, aga siis algas viina joomine ja purjus peaga vägivallatsemine. Kunagi lapsena kui küsisin miks nad õe isaga lahku läksid siis minu ema vältis seda teemat. Mida aeg edasi läks seda rohkem mind hakkas see painama. Aga miks ta ei taha sellest rääkida? Võttes vanemas eas oma julguse kokku, esitasin taaskord sama küsimus. Ilmselt ei ole keegi siin maailma valmis selleks, et sinu ema räägib sulle kuidas teda julmalt klohmitud on. Seda enam, et tema ämm, mehe ema, elas all korrusel ning ignoreeris seda. Tema ainsaks soovituseks oli lihtsalt ära kannatada, küll ükskord paremaks läheb. Ennem jättis see mees mind lihtsalt ükskõikseks, aga pärast seda ma vihkasin teda, puhas viha. Oleks soovinud talle ise ühe korraliku keretäie anda, aga karma oli juba oma töö teinud. Mehest oli saanud paadunud alkohoolik, kodu tal polnud, tööle teda keegi ei võtnud. Alimente ta ei maksnud kunagi. Kas see oleks see hetk kui inimesed peaksid naerusuul teesklema head perekonda? Olen äärmiselt uhke, et minu ema jättis selle mühkami maha ning alustas enda elu üksikemana.

Lõpuks meid oli viis. Ma ei ole jõukast perekonnast, isegi mitte keskmisest klassist, pigem ikka vaesemast. Samas ma võin käsi südamel öelda, et puudust pole ma millestki tundnud. Kui ma ei saanud igakord lego komplekti või vägevat mudelautot siis tookord ma valasin pisara ja jonnisin, aga ma ei tunne nendest puudust. Mulle on palju tähtsam olnud see, et mul on olemas minu perekond, minu õed ja vennad, minu ema ja isa. Minu vägevad vanavanemad. Olen sudinud veel ajal mil väljas mängimine oli pidev tegevus, mitte et vanemad peaks mind välja peksma. Pigem oli vastupidine, et mind otsiti õhtuti ümber maja üles ja ma keeldusin tuppa minemast. Ja kas teate mida ma enda lapsepõlves ega hilisemas elust ei mäleta? Minu vanemad ei kakelnud, ei röökinud, vaid kõik oli hästi. Muidugi meil oli muresi ja probleeme, aga kordagi pole ma näinud teesklust. Teesklemist laste nimel, et mängida õnneliku perekonda mida tegelikult ei eksisteeri. Vend kutsub minu ema enda emaks ja õde kutsub minu isa enda isaks ning kas neile saab seda pahaks panna. Kui sinu enda vanemad ei tunne sinu vastu huvigi siis kehtib minu isa kuldne lause:” Vanem ei ole see kes sind eostas, sellega saab iga loll hakkama, vanem on see kes sind üles kasvatab.”

Hiljuti kirjutas mulle mu sõbranna, et ta läks oma elukaaslasest lahku. Olin üsna üllatunud kuna neil on ühine laps ja kogu nende elu tundus ideaalne. Tuli välja, et tüli käigus oli mees teda löönud. Sõbranna oli koheselt tal käskinud oma asjad pakkida ning lahkuda. Olin äärmiselt uhke tema üle, kuna üldjuhul naised ikkagi loodavad, et olukord läheb paremaks. Uskuge mind, ei lähe, kui ükskord lööb siis jääbki lööma. Ei tasu loota siin olematule jumalale, et asi saab korda. Pole mõtet lapse nimel seda kannatada, kuna tema kannatab koos sinuga ja lõpuks on tal kurb lapsepõlv. Minu õde ei mäleta, et meie ema oleks löödud, tal on siiralt hea meel selleüle. Mulle tundub, et tänapäeva noored on valmis üha enam jagama oma kodust olukorda kui vanasti. Ei oodata aastaid ennem kui julgetakse samme astuda, vaid tegutsetakse juba esimesel korral. Kas mina kui mees olen õige inimene sellest rääkima? Ei ole, aga ma tahaks ikkagi julgustada naisi, et nad ei ole üksi, me kõik toetame neid.

Tehke mis tahate, mina pooldan kärgpere ning jään seda ka edaspidi pooldama. Minu ema küll ei saa aastaemaks kandideerida ning vanemad ei saa kunagi hõbe- ega kuldpulma tähistada, aga siiski on neil üks kuradima õnnelik abielu.