Kurb on. Vaadates ikka ja jälle meie ümber siis tekib masendus. Kuidas need eestlased ikka üksteistele käru keeravad. Meid on siin maailmas tõesti nii palju, et paha hakkab.
Möödunud nädalal juhtusin lugema Kertu Moppeli arvamust meie tuleviku suhtes, siis terve selle aja kui lugesin, ma ainult noogutasin kaasa. Väiksest saati olen olnud uhke meie riigi üle, kuidas kõik muutub järjest liberaalsemaks, inimesed on aina enam avatud, tänavapildist kaob nõukogude aegne pilt. Tõepoolest see areng on läinud sinna poole, aga aina enam on tulnud kusagilt välja eksperdid kes üritavad kogu seda mõnusat elu kihva keerata. Meil pole vaja kooseluseadust, meil pole vaja Euroopa Liitu, meil pole vaja liitlas riike, meil pole vaja mitte kedagi peale meie endi. Üleüldse oli kolmekümnendatel palju parem elu. Just Pätsi aeg oli see kõige muhedam. Kui keegi juhuslikult tähele paneb siis need nii öelda eksperdid on just vanemad inimesed, mitte küll nüüd pensionärid, aga ikkagi 40+. Ma tean, et te ehitate riiki rahva jaoks, aga kui teie konservatiivne riik ajab noored minema siis tekib paraku küsimus, et mis teie heast riigist järgi jääb.
Viimastel päevadel on uudistes läbi käinud Siseministeeriumi plaan teha muudatusi nimeseaduses. Kui seda uudist lugeda siis on jäänud mulje, et härra Mart Helme on kutsunud kokku ümarlaua eesmärgiga mõelda välja kuidas seksuaalvähemustega inimeste elud veel raskemaks teha. Ehk nad siis lõpuks koliksid siit riigist välja ning jätaksid meid (heterod) rahule. Paraku on veidi kurb lugeda mis eesmärgil seda nimeseadust muudetakse. Mõistan, et mõrtsukad, pedofiilid ja muud kurjategijad ei tohiks teatud aja jooksul oma nime muuta. Samas on toodud uudises välja, et seksuaalvähemuses inimesed on ikka nii salakavalad ussid kes ei saa abielluda, aga ikkagi neil õnnestub ühine perekonnanimi saada. Räägitakse veel, et kooseluseadusega ei saa kaks inimest omale ühist perekonnanime siis ei tohiks nad seda saada ka nime vahetusega. Alustaks ikkagi sellest, et meil see kooseluseadus mädaneb kusagil sahtlis, häbiplekk meie demokraatilises Eestis kus kõik peaks olema moodne ja tänapäevane. Ei soovi teada mis ma magamistoas oma mehega teen, aga samas mis see sinu asi on mis perekonnanimi minul on.
Olin üksõhtu voodis ja vaatasin oma boyfriendi. Mõtlesin, et mul on siin elus kõik olemas, aga ikka on kuidagi tühjus mu sees. Hea töökoht, oma kodu, armastav elukaaslane, aga miski on puudu minu elust. Ei, see ei ole abielu ega mingi tobe kooseluseadus. Minu elust on puudu laps! Olen kursis, et paljudele inimestele on see täiesti vastuvõetamatu, et kaks meest kasvataks üles lapse. Teda hakatakse koolis kiusama kuna teda kasvatab kaks meest. Kui lapsed kiusata tahavad siis nad leiavad selleks ükskõik mis põhjuse. Loodus pole määranud, et kaks meest kasvataks last kuna kumbki neist ei sünnita. Selge, aga ei mäleta, et loodus oleks määranud meid magama vati teki all, toitu hankima toidupoest, lennates reisima, klaasmajades elama ning mis veel millega me oleme ära harjunud ja omaks võtnud. Amišid võiksid vabalt tänavatele protestima tulla meie nutiseadmete, autode, elektri ja jumal teab veel mille vastu. Seni kuni meie ühiskonnas puudub võimalus kahel mehel lapsendada ei saa see normiks. Mõnele jääb see elulõpuni jälkuseks. Minagi vaatan jälkusega kuidas joodikud oma lapsi kantseldavad, aga see on meil ometigi lubatud.
Teades kuidas meie ühiskond on viimasel aastal üles ässitatud seksuaalvähemuste vastu siis paratamatult uitas minu mõte edasi kuidas ma saaksin enda tühjust täita. Ilmselt oleks mul kõige lihtsam koos oma elukaaslasega minema kolida. On olemas riike kus minusuguseid ei vihata ja me saaksime rahus oma asju teha. Iva seisneb selles, et ma ei taha oma kodumaalt ära kolida. Jätta maha oma perekond, sõbrad ja sugulased. Alustada oma elu nullist, otsides endale kindlat töökohta, otsides omale uut kodu. Miks pean ma kogu oma elu uuesti üles ehitama kui riik võiks ükskord mõelda oma rahva peale, keda ei ole palju, ning meie elu teha paremaks mitte ajada koguaeg oma iganenud, vanainimese, kiusu. Isegi mu vanaema on liberaalsema mõtteviisiga ning ta ei tea, et tema lapselaps on gei ja elab koos teise mehega.
Ma ei tea mis on meie Toompea eesmärk sellel valitsusel, aga aina enam tundub seal olevat tagurpidi käik sees. Mul tõepoolest pole enam tunnet, et me liigume tuleviku poole. Jääb mulje nagu oleksime saavutanud kõik mis üheksakümnendatel plaanis oli ning nüüd ootame ja vaatame mis saab. Ehk annab mõni asi tagasi pöörata. Isiklikult tunnen hirmu, et ükshetk ma tõepoolest peangi siit riigist ära põgenema, sest homoseksuaalsus võib-olla kriminaalne. Kõlab nagu teeksin sääsest elevandi, aga kahjuks on see minu reaalne hirm. Elagu Eesti ja tema vägevad seadused!
Joshua Starr 